Viimati uuendatud 28/03/2020 kell 17:40, update 06/05/2020, 28/10/2020, 14/11/2020
Tervet maailma on raputanud uut sorti koroonaviirus - COVID-19. Paljud riigid on sulgenud riigipiirid, inimesed teevad võimalusel tööd kodukontoris ning lapsed on suunatud e-õppele. 12 märts kuulutati Eestis välja eriolukord, kuid mina alustan siinkohal sellele eelnevast päevast..
Eestis on hommikuse seisuga 13 koroonaviirusesse nakatunut. Täna ilmusid aga meediasse esimesed teated
koroonaviirusesse nakatanutest minu kodukohas. Kuna enesetunne ei olnud päris
tavapärane, otustasin endki kraadida – tulemuseks 37,3. Olles suur muretseja arvasin, et ju ma selle palavikugi endale külge muretsesin.
2. päev - neljapäev 12.03.2020
Hommikul ärgates oli enesetunne normaalne, kuid siiski kraadisin – endiselt väike palavik. Päeva möödudes
kuulsin, kuidas minu kodukoha inimestel tekivad järjest koroonaviiruse
sümptomid ning käimas on suur testimine. Kuna õhtuks oli minu palavik püsinud 24h, soovisin kellegagi konsulteerida ning helistasin perearsti nõuandeliinile. Lisaks terviseseisundile ka muid asjaolusid arvesse võttes tehti otsus, et mind peaks testima. Nii saadeti minu juurde kiirabibrigaad (või olid need hoopis kosmonaudid välimuse järgi vaadates?) ning võeti
koroonaviiruse test.
3. päev - reede 13.03.2020
4. päev - laupäev 14.03.2020
5. päev - pühapäev 15.03.2020
_______________________________________________
Kolmapäev 28.10.2020
3. päev - reede 13.03.2020
Enesetunne päeva esimeses pooles
oli täiesti normaalne, ma vist isegi ei kraadinud. Vahetpidamata
käisin digilugu.ee portaalis vaatamas, ega ometi testi vastus tulnud pole.
Kiirabi poolt öeldi, et esialgu helistab Terviseamet vaid neile, kelle test andis positiivse tulemuse, negatiivse testi andjale kunagi hiljem.
Päeva teises pooles hakkas
enesetunne halvemaks minema. Tekkis tugevamat laadi peavalu, tunne nagu pea
oleks paks ja silmad valulikud. Kraadisin, palavik 37,4. Mida tund edasi, seda
nürim oli enesetunne. Testi andmisest oli möödas üle 24h ning enam ma nii palju
digilugu.ee portaali ei vaadanud, arvates, et ju vastus tuleb järgmisel
päeval.
Siis aga helises telefon ning
helistajaks võõras number. Pilt oli selge juba enne kõnele vastamist. Jah,
kahjuks helistas mulle Terviseameti töötaja, kes kinnitas, et minu test andis
positiivse vastuse. Lahti läks üks korralik
virr-varr. Teavitada tuli emale-isale ning teistele lähedastele. Samuti
inimestele, kellega olen kokku puutunud (viimaseid polnud õnneks palju). Kui
see kõik tehtud ja viimaks diivanile maandusin, olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt kutu. Täielik jõuetus, liigutada ei taha ega jõua. Alles oli koroona mingi hirmus viirus kaugel Hiinas.. täna aga on Eestis juba nakatunuid 20 ringis ja kuidas nüüd mina üks neist..
4. päev - laupäev 14.03.2020
Öösel magasin pea sama palju kui üleval olin. Ka hommikul ärgates oli enesetunne
päris täbar. Mingi hetk tuli arusaam, et söönud pole eelmise päeva lõunast,
kuid endiselt ei mingit söögiisu. Pea valutas ning juurde oli lisandunud valu
kopsudes – isegi tavapärasel hingamisel tegid kopsud valu. Sarnane tunne sellele, kui jooksmisel pistma hakkab, tead ju? Pikali diivanil oli
kõige parem olla, niiet mõtlesin vaadata filmi. See aga kujunes päris
kurnavaks, vaatad küll, aga süveneda ja subtiitreid lugeda hästi ei jõua. Midagi aru ka ei saa.. Proovisin hoopis magada.
Pärast magamist oli pilt hoopis selgem ees. Terve minu pere on ranges karantiinis, kuid oma koduhoovis ja siin metsas võime liikuda ikka – peaasi, et ometi kedagi teist ei näe. Palaviku
tunnet polnud (või olin sellega juba ära harjunud) ning mõtlesin perega
koduhoovi minna. Suure tuule tõttu pöörasin õige pea ringi ning tulin
tuppa tagasi, kuid see väike sõõm värsket õhku tegi enesetunde veelgi paremaks.
Lõpuks tekkis isu ning pärast 24h paastu ma viimaks sõin midagi – jeeei! Vaatasin oma filmi lõpuni ning lapse lõunaune
ajal jäin ka ise jälle magama.
Ärgates oli mul aga jälle halb. Lisaks valulikele kopsudele
valutas kogu mu keha. Kõik lihased tegid sellist valu, nagu oleks keegi
korralikult läbi peksnud. Ei, mind pole kunagi läbi pekstud, aga ma arvan
vähemalt, et see võib sarnane tunne olla. Jalad, käed, pea, kopsud.. kõik valutas!
Terviseamet helistas ning
analüüsisime koos minu nädalat. Samuti kraadisin end viimaks – palavik 37,8.
Nüüd lisandus ka teadmine, et nii kaua kui palavik, ma ikkagi õue minna ei
tohi.
Elukaaslane tegi kanasalatit,
pihtas põhjas valik – ma sõin, mulle maitses, ja ma tundsin end jälle natukenegi paremini! Õhtu möödus rahulikumalt. Mul ei olnud
hea olla, aga kindlasti mitte ka enam niiii halb. Päev nagu ameerika mägedel!
5. päev - pühapäev 15.03.2020
Hommikul ärgates ei julenudki
kohe silmi lahti teha, ei oska isegi aimata, mis enesetunne on. Püsti tõustes
oli aga positiivne üllatus – mul ei olnudki enam nii halb kui eile! Mu kopsud
ei olnud enam nii valulikud ja pea ei valutanud, ka silme ees oli pilt selge. Pärast lühikest diskussiooni elukaaslasega, et miks meie madrats nii kõva kui
betoon on sain aru, et lihasvalu on paraku küll alles. Madrats olevat ikka see
sama mis meil varem, aga mu lihased valutasid ka voodist püsti tõustes –
tõesti, ei olnudki madratsi süü. Palavik oli uuesti 37,3
peale tulnud. Hoolimata isutusest jõudsin ca poole kolme ajal päeval ikkagi ka
hommikusöögilauda.
Üldiselt möödus päev hästi ja enesetunne okei. Vahepeal võis isegi ära unustada, et üldse mingi viirus kallal. Ja jälle - nii kui olen jõudnud mõelda, et äkki ongi nüüd viirusega kõik, läheb jälle halvemaks. Õhuks oli selline lihasvalu, et isegi lamades jalad tuikasid valust. Mida tund edasi, seda valusamaks läks. Määrisin valuvaigistavat salvi, aga ei, see ei aidanud. Viimaks sättisin põlvede alla pehmenduseks padjad ja proovisin magama jääda - hea otsus, sest magasin kui beebi hommikuni. (Ma tegelt pole sellest väljendist päris hästi aru saanud, sest 2-aastase lapse emana ma mäletan veel hästi, et väikesed beebid ei maga rahulikult hommikuni..)
6. päev - esmaspäev 16.03.2020
Mu päevarütm hakkab taas paika loksuma. Hommikul läksin kohe hommikust sööma nagu tavaline inimene. Kraadiklaas näitab taaskord 37,3, aga mul ei ole halb olla, mu pea ei valuta ja isegi lihasvalu on mind peaaegu rahule jätnud (vähemalt praegu). Korra tekkis mõte isegi natuke koristada, aga.. ma ei teagi, kas ma ei jõua või ma ei viitsi.
Terve päev on möödunud üsna tavapäraselt. Isu on oluliselt parem kui eelnevatel päevadel. Keha on tavapärasest nõrgem ja jõuetum, kuid muu üle küll kurta ei saa.
Täna mõtlesin palju sellele, et iga inimese haiguskulg on väga erinev. Mina saan sellega hakkama ja olen pigem tänulik, et viirus sai kätte mind, mitte mu vanaema. Ega ei olegi vahet, mida Sina sellest viirusest arvad või kas Sa nakatuda kardad.. aga kui sa hoolid oma lähedastest, siis ole palun kodus!
7. päev - teisipäev 17.03.2020
Hommikul kraadides üllatus - esimest korda viimase 6 päeva jooksul ei näita kraadiklaas palavikku! Kuigi endiselt on keha jõuetu, siis muidu on enesetunne väga hea.
Täna hommikul helistas mulle Terviseamet, siis perearst, ja siis teine inimene Terviseametist. Kõik uurisid nii minu kui ka koduste enesetunde kohta. Jah, õnneks minu 2,5-aastane poeg ja 34-aastane elukaaslane on end terve see aeg hästi tundnud, neil ei ole olnud mingeid sümptomeid.
Kui pool päeva möödas, siis enam nii head enesetunnet välja ei hõika. Mu pea käib ringi ja valutab ning teise poole päevast veedan taas diivanil. Õhtuks on ka palavik tagasi ja natuke kõrgem kui muidu on olnud - 37,7. Kummalisel kombel ei tunne ma nüüd enam ühtki lõhna ega maitset, isegi natuke mitte. Sõin jäätist ja ainuke millest aru sain oli see, et see on külm.. Jäätisel endal ega vahvlil ei olnud aga üldse maitset. Üldse!!
8. päev - kolmapäev 18.03.2020
Ärgates palavik 37,2, kuid üldine enesetunne üsna okei. Lugesin Saksa meediast, et lõhna- ja maitsetaju kadumine on samuti üks koroonaviiruse sümptomeid. Huvitav, miks keegi sellest Eestis ei räägi?
Täna möödus 1 nädal esimeste sümptomite ilmnemisest. Mul on ikka palavik (tõusis päeva peale 37,5) ja mul on ikka jõuetus. Kui natuke midagi toimetada, näiteks võtta pesumasinast pesu välja või koristada kööki, siis pärast seda viskan pikali ja mõtlen, et no oli ikka väsitav küll.
9. päev - neljapäev 19.03.2020
Kui hommikul kraadiklaas palavikku ei näidanud ning akna taga sillerdas päike oli see selge märk, et nüüd on vaja natuke värsket õhku! Poisid korjasid mulle lilli ning tuleb tõdeda, et enesetunne on hea!
Jagan ka teiega üht praeguse aja lemmik tsitaati:
Õhtuks on mul kraadiklaasil jälle 37,0. Kerge peavalu, kuid muidu kõik hästi.
11. päev - laupäev 21.03.2020
Mul ei ole palavikku ning ma tunnen end hästi! Kontrastiks üleeilsetele sinililledele on meil täna akna taga hoopis lumememm.
Täna helistas mulle jälle Terviseameti-tädi, kes ütles, et mu rõõmus hääl teeb ka teda rõõmsamaks. See viirus pidavat olema väga salakaval - vahepeal hakkab enesetunne paremaks minema ning sümptomid kaovad, ja siis ründab ta taas. Ja ja, tean tean!
18. päev - laupäev 28.03.2020
Ma olen ametlikult parenenud! Ma ei ole enam koroona-haige!! Naudin loodust, ilusat ilma ja oma perekonna seltsi.
Kui tagasi vaadata viimastele nädalatele, siis sellesse perioodi mahub ääretult palju emotsioone ja mõtteid. Mäletan täpselt, milline hirm mind valdas pärast Terviseameti esimest kõne. Mu peas käisid ringi pildid koroonahaigetest Itaalias või Hiinas, kes võitlevad kõigest väest oma elu eest.. ja kuidas nüüd mina selle viiruse ometi sain? Kuna viirus oli Eestis antud hetkel nii uus ja nakatunuid väga vähe, hoidis Terviseamet minuga pea igapäevaselt kontakti. Tundsin end hoituna ning olen tänulik Eesti Terviseametile.
Üldiselt möödus päev hästi ja enesetunne okei. Vahepeal võis isegi ära unustada, et üldse mingi viirus kallal. Ja jälle - nii kui olen jõudnud mõelda, et äkki ongi nüüd viirusega kõik, läheb jälle halvemaks. Õhuks oli selline lihasvalu, et isegi lamades jalad tuikasid valust. Mida tund edasi, seda valusamaks läks. Määrisin valuvaigistavat salvi, aga ei, see ei aidanud. Viimaks sättisin põlvede alla pehmenduseks padjad ja proovisin magama jääda - hea otsus, sest magasin kui beebi hommikuni. (Ma tegelt pole sellest väljendist päris hästi aru saanud, sest 2-aastase lapse emana ma mäletan veel hästi, et väikesed beebid ei maga rahulikult hommikuni..)
6. päev - esmaspäev 16.03.2020
Mu päevarütm hakkab taas paika loksuma. Hommikul läksin kohe hommikust sööma nagu tavaline inimene. Kraadiklaas näitab taaskord 37,3, aga mul ei ole halb olla, mu pea ei valuta ja isegi lihasvalu on mind peaaegu rahule jätnud (vähemalt praegu). Korra tekkis mõte isegi natuke koristada, aga.. ma ei teagi, kas ma ei jõua või ma ei viitsi.
Terve päev on möödunud üsna tavapäraselt. Isu on oluliselt parem kui eelnevatel päevadel. Keha on tavapärasest nõrgem ja jõuetum, kuid muu üle küll kurta ei saa.
Täna mõtlesin palju sellele, et iga inimese haiguskulg on väga erinev. Mina saan sellega hakkama ja olen pigem tänulik, et viirus sai kätte mind, mitte mu vanaema. Ega ei olegi vahet, mida Sina sellest viirusest arvad või kas Sa nakatuda kardad.. aga kui sa hoolid oma lähedastest, siis ole palun kodus!
7. päev - teisipäev 17.03.2020
Hommikul kraadides üllatus - esimest korda viimase 6 päeva jooksul ei näita kraadiklaas palavikku! Kuigi endiselt on keha jõuetu, siis muidu on enesetunne väga hea.
Täna hommikul helistas mulle Terviseamet, siis perearst, ja siis teine inimene Terviseametist. Kõik uurisid nii minu kui ka koduste enesetunde kohta. Jah, õnneks minu 2,5-aastane poeg ja 34-aastane elukaaslane on end terve see aeg hästi tundnud, neil ei ole olnud mingeid sümptomeid.
Kui pool päeva möödas, siis enam nii head enesetunnet välja ei hõika. Mu pea käib ringi ja valutab ning teise poole päevast veedan taas diivanil. Õhtuks on ka palavik tagasi ja natuke kõrgem kui muidu on olnud - 37,7. Kummalisel kombel ei tunne ma nüüd enam ühtki lõhna ega maitset, isegi natuke mitte. Sõin jäätist ja ainuke millest aru sain oli see, et see on külm.. Jäätisel endal ega vahvlil ei olnud aga üldse maitset. Üldse!!
8. päev - kolmapäev 18.03.2020
Ärgates palavik 37,2, kuid üldine enesetunne üsna okei. Lugesin Saksa meediast, et lõhna- ja maitsetaju kadumine on samuti üks koroonaviiruse sümptomeid. Huvitav, miks keegi sellest Eestis ei räägi?
Täna möödus 1 nädal esimeste sümptomite ilmnemisest. Mul on ikka palavik (tõusis päeva peale 37,5) ja mul on ikka jõuetus. Kui natuke midagi toimetada, näiteks võtta pesumasinast pesu välja või koristada kööki, siis pärast seda viskan pikali ja mõtlen, et no oli ikka väsitav küll.
9. päev - neljapäev 19.03.2020
Kui hommikul kraadiklaas palavikku ei näidanud ning akna taga sillerdas päike oli see selge märk, et nüüd on vaja natuke värsket õhku! Poisid korjasid mulle lilli ning tuleb tõdeda, et enesetunne on hea!
Jagan ka teiega üht praeguse aja lemmik tsitaati:
Have no fear.
If there is a darkness growing in the world,
there must be an equally growing light.
Such are the laws of balance and nature.
Õhtuks oli kraadiklaasil napilt 37,0 ning kahtlemata oli täna viimase nädala parim päev!
10. päev - reede 20.03.2020
Juba kümnes päev, uskumatu, kui kiirelt aeg läheb! Täna mul jälle palavikku ei ole ja tahaks loota, et viiruse selgroog nüüd murtud. Küll aga ma lausa põlen tänahommikustest uudistest: isegi, kui Sul on koroonaviiruse sümptomid, siis Sind ei testita (kui Sa just ei ole üle 80a ning Sul ei ole kroonilist haigust).. Kas tõesti mingi loogika kohaselt on võimalik sedaviisi viiruse levikut takistada? Alles hõisati, et laiendatakse testimist ning testimisvõimekus saab olema kuni 1000 testi päevas; olemasolevale 12 000 testile pidi täna saabuma lisaks 20 000 ning järgnevate nädalate jooksul veelgi. Ometi karmistati tingimusi, keda testida lastakse ning tuleb välja, et edaspidi testime hoopis vähem inimesi kui siiani. Rahvale jagatakse nii palju vastuolulist informatsiooni ning selle kõige kõrval korrutatakse, et ärge minge paanikasse, what the hell.
Õhtuks on mul kraadiklaasil jälle 37,0. Kerge peavalu, kuid muidu kõik hästi.
11. päev - laupäev 21.03.2020
Mul ei ole palavikku ning ma tunnen end hästi! Kontrastiks üleeilsetele sinililledele on meil täna akna taga hoopis lumememm.
Täna helistas mulle jälle Terviseameti-tädi, kes ütles, et mu rõõmus hääl teeb ka teda rõõmsamaks. See viirus pidavat olema väga salakaval - vahepeal hakkab enesetunne paremaks minema ning sümptomid kaovad, ja siis ründab ta taas. Ja ja, tean tean!
12. päev - pühapäev 22.03.2020
Mu kraadiklaas ei pidanud koroonaviirusele vastu ning andis alla. Tunnen end hästi ja arvan, et palavikku ei ole.
15. päev - kolmapäev 25.03.2020
Mul on uus kraadiklaas ent palavikku ei ole. Mul ei ole enam sümptomeid ning tunnen jälle nii maitset kui lõhna. Kui millegi üle nurisda, siis kerge jõuetus on vaid jäänud.
18. päev - laupäev 28.03.2020
Ma olen ametlikult parenenud! Ma ei ole enam koroona-haige!! Naudin loodust, ilusat ilma ja oma perekonna seltsi.
Kui tagasi vaadata viimastele nädalatele, siis sellesse perioodi mahub ääretult palju emotsioone ja mõtteid. Mäletan täpselt, milline hirm mind valdas pärast Terviseameti esimest kõne. Mu peas käisid ringi pildid koroonahaigetest Itaalias või Hiinas, kes võitlevad kõigest väest oma elu eest.. ja kuidas nüüd mina selle viiruse ometi sain? Kuna viirus oli Eestis antud hetkel nii uus ja nakatunuid väga vähe, hoidis Terviseamet minuga pea igapäevaselt kontakti. Tundsin end hoituna ning olen tänulik Eesti Terviseametile.
Mäletan täpselt ka seda, mis tunne on, kui ei tunne mitte mingit lõhna ega maitset. Tõsi, lõhnataju on ennegi nohu korral kadunud olnud, aga selline maitsetaju täielik kadumine.. seda tunnet ma ei oskagi kuidagi kirjeldada. Ja oh seda lihasvalu.. Aga suures pildis möödus minul haigus ikkagi kergelt. Mu palavik ei tõusnud kordagi üle 38 kraadi, mul ei olnud köha, nohu ega hingamisraskuseid.
Hiina meditsiini arst Rene Bürkland kirjutas oma blogis, et iga haigus tuleb meile midagi õpetama. Mõistan iga ta sõna, sest täna hindan ma oma tervist oluliselt rohkem kui mõned nädalad tagasi; täna näen ma rohkem neid häid asju, mis elu mulle andnud on. Ja mida elu andnud pole, seda äkki polegi mul tegelikult vaja?!
Palun hoidke end, oma tervist ja oma lähedasi! See on kõik, mida ühel lihtsal inimesel on õnneks tarvis, uskuge mind!
Püsige terved,
Epp
_______________________________________________
Hiina meditsiini arst Rene Bürkland kirjutas oma blogis, et iga haigus tuleb meile midagi õpetama. Mõistan iga ta sõna, sest täna hindan ma oma tervist oluliselt rohkem kui mõned nädalad tagasi; täna näen ma rohkem neid häid asju, mis elu mulle andnud on. Ja mida elu andnud pole, seda äkki polegi mul tegelikult vaja?!
Palun hoidke end, oma tervist ja oma lähedasi! See on kõik, mida ühel lihtsal inimesel on õnneks tarvis, uskuge mind!
Püsige terved,
Epp
_______________________________________________
Kolmapäev 06.05.2020
Möödas on 55 (!!) päeva minu positiivse tulemuse andnud koroonatestist ning juhuvalemi alusel sattusin testrühma. Olles juba pea 1,5 kuud ametlikult tervenenud läksin rõõmuga end taas testima, kuid oh üllatust - positiivne! Terviseametist öeldi, et tõepoolest on juhtumeid, kus inimesed annavad ka nädalaid hiljem positiivse testi, kuid 55 päev lausa.. Mõnda aega ilmselt hoidsin rekordit :) Hetkeks läksin oma emotsioonidega pahuksisse, kuid rahunesin maha ning jätkasin tavapärast elu.
_______________________________________________
Kolmapäev 28.10.2020
Huvitav, et alati kui midagi siia kirjutada soovin, on kolmapäev?! Täna on minu sünnipäev ning sünnipäevale kohaselt saadakse ju kingitusi. Pääsemaks ülehomme lennukile, pidin end taaskord testida laskma (tõepoolest, väike osa minust kartis siiani positiivset tulemust..)
Õnneks on vastus negatiivne ning sõidame sel keerulisel ajal perega puhkama.
_______________________________________________
Reisimine koroonaviiruse kiuste
Reisimine koroonaajal võib olla mõne jaoks tabu, aga me oleme väga õnnelikud ja rahul, et saime natuke olla eemal, puhata ja nautida. Kuna väga paljude sihtkohtade vahel praegu just valida ei saa ning 3-aastasega pikale lennureisile ei tihka minna, läksime taaskord Küprosele. Selle kahe nädalaga saime puhata koroonaväsimusest ning laadida enda sees tühjaks saanud patareisid. Naastes tegime nädalase vahega kaks testi ning mõlemal juhul olid vastused negatiivsed. Kogu reis kulges ootuspäraselt, kui mitte veelgi paremini!
Õnneks on vastus negatiivne ning sõidame sel keerulisel ajal perega puhkama.
_______________________________________________
Reisimine koroonaviiruse kiuste
Reisimine koroonaajal võib olla mõne jaoks tabu, aga me oleme väga õnnelikud ja rahul, et saime natuke olla eemal, puhata ja nautida. Kuna väga paljude sihtkohtade vahel praegu just valida ei saa ning 3-aastasega pikale lennureisile ei tihka minna, läksime taaskord Küprosele. Selle kahe nädalaga saime puhata koroonaväsimusest ning laadida enda sees tühjaks saanud patareisid. Naastes tegime nädalase vahega kaks testi ning mõlemal juhul olid vastused negatiivsed. Kogu reis kulges ootuspäraselt, kui mitte veelgi paremini!
